31.

Tänupühad, Galveston, rannamaja.

Oletasin et tänupühade õhtusöök meenutab midagi sarnast meie jõulusöögile, et paljupalju süüa. Mitu tundi laua ääres.

Siin ka kõik rääkisid, et paljupalju süüa, kuhjades, mitu tundi laua ääres. Aga ei midagi sellist, me sõime pabertaldrikutelt, nii umbes 15 minutit. Olin natuke pettunud.

Galveston on siis saar Texases? vist. Ilus oli, mulle meeldis. Rand, enam-vähem soe. Lained. Käisin ujumas ka. Vesi oli jaheda võitu. Aga talutav. Kui üleni sees olin, siis hakkas kohe soe ka. Aga vesi oli vägaväga soolane. Tõsiselt. Ülesoolatud. Ja siis sain teada, et see on laht vms, et põhimõtteliselt ooekanist otse. Ja soolane oli.

Nüüd haige. Juheeii... Seega siis, kurk valus, nohu, kõrvad valusad, pea valutab.. Hmm,... huvitav, kas ujumine tekitas selle? Uuups..

Täna käisime Bowlingus teiste piirkonna yfukatega. Mulle meeldis. Sain tugiisikuga rääkida. Sain uusi sõpru.

Praegu polegi midagi rääkida. Poen põhku .

Head ööd, kallid.

30.

Alustan siis laupäevast kohe, teen väikese ülevaate sellest, mis vahepeal toimunud on..

Laupäev, 11.21.2009

Peale pooleteisetunnist Skype'i vestlust perega läksime Bobi ja Melindaga jõusaali. Väga mõnus oli. Saime siis jooksulindil ja paaril erineval raskusetõstmisel aega parajaks teha. Meeldis.

Õhtul Andi juures, vaatasime filmi She's the Man. Olen varemgi näinud. Tuli välja. Lõbus oli. Film oli humoorikas ning kõik olid jällegi sõbralikud. Tundsin end siin jälle koduselt üle pika aja. Täpsemalt öeldes, esimest korda peale Washington D.C reisi.

Pühapäev, 11.22.2009

Hommikul läksime ... trummipõrin ... jõusaali. Tund aega jooksulindil oli ikka väga hea, -500 calorit. mmm... Hea tunne. Parajalt väsitav, ja parajalt ergutav. Peale jooksulinti ujusin nii 10-15 minutit. Tõesti hea ajaveetmine. Ja rahvast ääreni täis. Õigemini mitte ääreni, osad masinad on õnneks vabad ka .

Sain villi jala peale. Uutest jalanõudest. Autš.

Esmaspäev, 11.23.2009

Kool. Jälle. Igakord, kui koolikell käis oli tunne, 6 minutit aega teil ärkvel olla, tuduruumi vahetada, järgmine koolikell teatas, uneaeg ! Zzz..

Ja ma veel imestan miks ma kunagi koolipäeva lõpus ei mäleta, mis me tegime, kuidas oli.

Peale kooli bussiga koju, ja 6-7 olin jõusaalis jälle. Seekord nii hästi ei läinud. Vill kannal läks katki ja plaaster tuli maha, seega lonkasinnatuke. osasid asju sain teha, aga rahulikult pidin võtma. Esimese 10 minutiga -100Calorit. selle kõrval tundub see 500 Calorit väga väiksena... Võibolla ongi. Aga ma alles alustan . Järgmine kord, kui sinna satun on järgmine nädal.

Teisipäev, 11.24.2009

Kool. Täna oli isegi huvitavam päev, kuigi veel rohkem magamist, vaba aega. Kirjeldan natuke meie maailmaajaloo tundi. Aladdini imelamp. Vaatame siis Disney multikat.

Sain jutu peale paari uue inimesega. Üks on nii Accountingus kui ka Aeroobikas.

Kaks tüdrukut lõuna ajal (Koreast ja Taist) arvasid, et ma olen ameeriklane. Ehk siis kohalik. Me olime umbes 30 minutit juba vestelnud, üritanud teineteisest aru saada, (nende inglise keel pole just kõige parem) kui nad teada said, et ma ka vahetusõpilane olin, ja nad ei uskunud. Nende lõuad vajusid põrandale..

Omad mõtted, teadaanded

Homme lähme Galveston, Texasesse rannamajja, see on kuskil 4-5 tunnine autosõit.. PõrraPõrra. Kolmapäev-pühapäev oleme siis Tänupüha puhkusel.

Pühapäeval lähme YFUga bowlingut mängima. Ehk siis YFU teisedki vahetusõpilasest samast piirkonnast ja meie tugijuht Elise. Loodan, et saab lõbus olema.

Ja nüüd, vb on et ma kaeban liiga palju, sest mitte miski pole halb, on lihtsalt teistsugune. Aga Christine'i käitumine pole teistsugune, see on halb.

Kirjeldan siis Teda nii hästi kui võimalik. Christine McKenna, sündinud 26 november, 1993. Sünnipäeva ma lihtsalt pean lisama siia, Ta mainib seda kõigile, sest see on ju Tänupühal, ja kui keegi ei hooli Tänupühast, siis Tema võtab selle südamesse, see tähendab, keegi ei hooli Tema sünnipäevast. Christine (Edaspidi C.) on õel inimene. Tal on vähe sõpru, ja need kes on Ta sõbrad, nendest mul on kahju, Ta ei kohtle neid hästi. C. on kamandav, ei hooli teiste arvamusest. Tüdruk teab, et Ta iseloom on halb, aga Teda see ei huvita, Ta ei kavatsegi seda muuta, ei sõprade, ei pere, ei minu pärast. Me pole niivõrd erilised, või olulised, et meiega kenasti suhelda. Ta on lapsik. Ta teeb nägusid ja mängib lolli. Ma saan aru, et enamus inimesed Austin, Texases on suhtumisega, et 'hoiame Austini veidrana', aga see käitumine pole veider heas mõttes, see on veider halvas mõttes. C. on noriv absoluutselt iga asja puhul, mis puudutab mind. Kui teen mõne lolli liigutuse, kui pilk jääb Temale seisma rohkem kui 5 sekundiks, on küsimus kohe, rõhutan, kurja tooniga 'MIDA?' . Minu inglise keel on selle tüdruku meelest väga halb. Liialdan, see pole väga halb, aga Talle ei meeldi mu aksent, ja iga pisike artikli, minevikuvormi viga on Tema arvates ääretult naljakas. Naerupaus. Talle meeldib kõike kontrollida, absoluutselt kõike, telekat, muusikat, inimesi. Pakkusin Talle abi slideshow illustreerimises, Ta ei võta seda vastu, sest ma ei anna Talle enda IPC lugemismärkmeid. Lugegu ise õpikut ja nähku vaeva. Võibolla olen mina põikpäine, et ei lase Tal vähemalt hariduse puhul lolliks jääda ja enda jaoks tarvilikke märkmeid maha kirjutada niisama. Aga vott, ei anna. Nii kade olen. Lühidalt öeldes, Ta iseloom on talumatu. Temaga on võimatu läbi saada. Ja nii tugev ma kahjuks pole, et taluda Tema nudistlikust ning lapsikut, üleolevat, manipuleerivat, õelat iseloomu. Ning see nudistlikus? Arvatavasti tuli Teile küsimärk otsa ette.. Ta käib alasti ringi, ja ei häbene. Võtab püksid maha, minu õnneks, jätab vähemalt aluspesu jalga, ja tatsab mööda maja ringi. Ta võtab rinnahoidja seljast ja käib palja ülakehaga ringi. Mitte mingit häbitunnet Tal pole. Ka Washingtonis, võttis pesu seljast juba toas, et pesema minna. Kullake, Sa võiksid seda vannitoas teha. Aga ei.. Ja see on arvatavasti hullem kui Helenal Tšiilis või Martinil Norras.

Tšau. Ootan kommentaare.

Aga peale selle kõige, vanavanemad, tädid, onud, õed, emme-issi, nii hea meel oli teid jälle üle pika aja näha ja kõigiga rääkida. Kallid teile kõigile !

29.

Ehk siis wonderful Friday night.

Käisime Stephenie Meyer'i Videviku saaga teist osa, Noorkuu'd vaatamas. Meeldis. Mõlemad filmid on head, see sari on tõesti hea.

Peale filmi sõidutas meid mööda Austini kesklinna ringi limusiin. mmm... Supersweet 16 Ameerika moodi. Ma sain sellest teada siis paar tundi enne filmi, Christine'i ehmatus ja üllatus oli väga, hmm.. puudub õige sõna, suur. Põhimõtteliselt lõug vajus jalgadeni.

Algas siis nii, et peale seda, kui film läbi sai, ootasime Marlena't (Christine'i sõbranna), kuni ta vetsust tagasi tuleb. Christine'i telefon helises, ning ta vaatas, et võõras number, et ta äkki ei vasta, aga otsustas siiski vastata. Kõne oli umbes selline, et kas Christine? jah, Christine kuuleb. Ma olen siin väljas su limuga. Kõne lõppes, ja Christine oli, et vist valeühendus, et keegi helistas, et ta limu ootab väljas. Marlena tuli, läksime siis ukse poole, jõudsime välja ja limu oli ees. Christine'i ja Marlena reaktsioon oli, ou, ongi limu.. ma ütlesin siis Christine'le et Happy Birthday, it's our ride for tonight! Ta ei suutnud uskuda.

Ma ei tea nüüd , kui arusaadav see kogu tekst oli, no reaal oli ikkagi vägev.

Humm.. ma ei teagi millest veel rääkida, praeguseni pole veel Andi plaane tühistanud, seega homme 7 ajal õhtul peaksin siis tema juures olema. Elame näeme.

Muiiaah.

Palju õnne, emme ! (^)

Suured suured kallid ja musid kõigile !

28.

Kultuurišokk jõudis ka minuni. Vähemalt arvan et see on see, mis mu kallal norib.

Kõik tundub nii halb ja nii edasi. Samas ka koduigatsus on jõudnud oma mäetippu.

Nüüd kui täiesti aus olen, siis siin pole nende 2-3/4 kuu jooksul, mille siin veetnud olen, põhimõtteliselt mitte midagi toimunud. Vähemalt mitte sõpradega, või kohalike noortega. Enamus plaanid mis nädala jooksul tekivad on nädala lõpuks tühistatud. Ja see on kurb. Ja masendav.

Nüüd selle nädala jooksul tekkinud plaanidest rääkides,

Homme tuleb välja Stephenie Meyer'i Videviku saaga 2. osa Noorkuu. Kusjuures, selle režissöör on teine inimene. Seega lähme seda vaatama Christine ja Marley'ga. Aus olles, algsed plaanid minna Andi ja Jennyga said rikutud Christine'i ärahellitatusega, ning tema sünnipäevaga. Ta sünnipäev on tegelikult 26 november, aga homme kinno. Ja kui täpsemalt rääkida tema ärahellitatusest siis , ta saab põhimõtteliselt kõik mis tahab, ja kui ei talle ei sobi midagi, siis nutab ja siis saab. Jube!

Laupäeval plaanide kohaselt õhtupoolikul Andi juures, nsm ''tüdrukuteõhtu'' - filmid, Euroopa toit, nagu pannkoogid meie moodi ja muu toit meie moodi.

Mingi päev peaks ka Sf ära lõpetama. Ei tea, millal see siis on, eks näis.

järgmine nädal esmaspäev ja teisipäev koolis, ning kolmapäevast hakkab tänupühad. Ehk siis kolm vaba päeva + nädalavahetus. Mulle sobib. Lähme kuskile rannamajja.

Washingtoni mõjudest rääkides, ma olen jällegi avatum, nt esmaspäeval kohe avaldasin enda arvamust inglise keeles, CI-s julgesin minna õpetajaga rääkima, et kas saab reisi eest punkte ka !? Homme viin õpetajale pilte ja siis peaks punkte saama !!!

Jõuludest rääkides, puuudub tunne, ei peaks veel isegi olema, aga mult juba küsitakse mida ma tahan, midagi ei taha. Lund ja tuisku tahan! Palju nõuan, või mis?

Ma ei teagi mida rohkem rääkida.

am... Täna üks nii umbes 100 kilone poiss hüppas mulle otsa. Sõna otseses mõttes. Istusin pingil või kuidas iganes seda ka nimetada. Ta tuli seisis pingile mu kõrvale ja siis tahtis üle minu hüpata aga maandus mulle peale. Autš . Natuke haiget tegi. Aga ellu jäin.

Ning mul pole isegi mingit sahtlit veel, kuhu pesu ja värki sisse panna, st et ma kasutan oma kohvrit juba peaaegu 3 kuud järjest. võibolla on lootust saada selle 7 järgi jäänud kuu jooksul.

Täna ja eile lasin emotsioonid valla, see kindlasti jätkub veel. Alguse sai Monika piltidest Klausist.

Kallid!